Jäta menüü vahele

Tuntud Eesti artistide koostöös valmis taasiseseisvumispäevaks suurejooneline teos laulvast revolutsioonist!

20. augustil, Eesti taasiseseisvumise 30. aastapäeval, näeb ilmavalgust Joel Markus Antsoni (artistinimega JMA) ja Kaarel Orumägi teos „ÜKSKORD NIIKUINII“. 

Lugu räägib laulvast revolutsioonist ja on inspireeritud Heinz Valgu 1988. aastal Eestimaa laulul peetud kõne kuulsatest sõnadest. Lisaks JMA spoken word luulele löövad loos solistidena kaasa Uku Suviste, Sireli Salum, Ivo Linna ja Kéa ning Eesti Noorte Segakoori ja naiskoori Kevad ühendkoor. Loo idee ja sõnade autor on Joel Markus Antson ning helilooja Kaarel Orumägi, muusikaprodutsent Vladimir Milicevic ja kaasprodutsent Joel Markus Antson. 

„Elades viimased paar aastat USA-s, rääkisin uhkusega Eestist, laulupidudest ja laulvast revolutsioonist ning see inspireeriski sellest lugu kirjutama,“ avab JMA teose loomise tagamaid. Noormees kirjutab peamiselt lugusid vaimse tervise teemadel ja seletab temaatika seost looga. „Kuna kollektiivne laulmine on võimas vahend, mille läbi individuaalsetest ja kogukondlikest traumadest terveneda, loodan, et teos puudutab põlvkondi, kes elasid võõrvõimu poolt okupeeritud Eestis ja kõnetab laulvas revolutsioonis osalenuid. Lisaks on selle eesmärk tõsta noorte teadlikkust Eesti taasiseseisvumisega seonduvatest sündmustest. Olles isegi sündinud vabas Eestis on mul keeruline ette kujutada teistsugust elu, mis-sest et sündisin vaid napp neli aastat pärast taasiseseisvumist,“ nendib autor. „Samuti võiks see inspireerida neid, kes oma vabaduse ja õiguste eest ka tänapäeval võitlevad. Kuid eelkõige on see aga meiepoolne kingitus eesti rahvale 30. taasiseseisvumise aastapäeva puhul. Palju õnne, kallis Eesti!“

Teose helilooja Kaarel Orumägi usub, et iga eestlase südames ja hinges on “see” tunne olemas, aga kinnise rahvana ei pea me vajalikuks igal argipäeval seda välja näidata. “Praegune põlvkond noori ei tea ju tegelikult sellest ajast midagi. Suisa utoopilisena kõlavate juttude põhjal proovime me vaid ette kujutada aega kui elu polnud ligilähedanegi sellele heaoluühiskonnale mis meie ümber praegu valitseb. Kas me seisaksime ka homme käsikäes ümber Toompea ja Teletorni kui hommikul ärgates teada saaksime, et keegi tahab meil ära võtta seda kõige ülimat? Kindlasti seisaksime! Selleks tuleb ka aeg-ajalt noortele meelde tuletada, et see aeg milles me elame pole iseenesestmõistetavalt selline. Keegi on kunagi pidanud astuma elu-muutvaid samme ning jätma hüvasti oma lähedaste ja kallitega just selleks, et täna saaksime meie sirge seljaga mööda tänavat käia ning ennast vabas riigis elavateks eestlasteks pidada. Ärme vihka ja kiusa. Oleme ju nii väikesed ja peame seetõttu veelgi rohkem üksteist hoidma, mõistma, usaldama ja kaitsma.”

„Ma loodan, et kui seda teemat noortele kättesaadavamaks teha, siis see avardab nende silmaringi tolle aja kohta. Kuigi taasiseseisvumine toimus alles 30 aastat tagasi, tundub see praegu nagu väga kauges minevikus olevat. Eks ma olen sellest ajast nii palju teadlik kui vanavanemad ja vanemad rääkinud on,” arvab solistidest noorim, 15- aastane Sireli Salum.

„Mulle meeldib oma laulusõnade juures eelkõige see, et paljugi seostub mu oma vanusega, sest olen juba iseseisvas Eestis sündinud. Minu osa on justkui selline esmakordne lootuskiir selles loos. Need on helged ja võimsad mõtted ning mul on suur au selles projektis kaasa teha, sest see tähtpäev on Eesti rahva jaoks väga tähtsal kohal,“ lisab neiu. 

„See lugu tõi meelde need unustamatud ajad ja selle tunde kui me 87. ja 88. laulsime teiste lauljatega koos isamaalisi laule. Ma ei arvanud hetkekski, et “Ükskord niikuinii” jääks mingilgi moel omaaegsele kvaliteedile alla. Oli ka põnevus, et mida siis noored teevad, kes seda aega pole näinudki,” sõnab legendaarne Ivo Linna. “Ka loo sõnad on väga õiged: nendes ei ole aetud taga liigset ilutsemist, vaid on räägitud asjadest nii nagu need olid. Mul ei olnud üldse mingit küsimust, kas selles projektis osaleda või mitte, sest seda eestlust ja Eesti vaimu peab hoidma. Eriti tore on just see, et noored on lipu üle võtnud ja kui minuvanustest veel abi on, siis on see suur au.“ Pärast mõttepausi lisab Ivo veel: „See lugu on nii võimsa ja meeldejääva viisiga, et võiks kaunistada järgmist suurt üldlaulupidu.“